Igal niivõrd väärika ja pika tegutsemisajaga koolil, nagu Tallinna 21. Kool, peaks olema korralik ülevaade oma ajaloost ning ka kohustus seda edasi anda uutele koolipere liikmetele. Tallinna 21. Kooli ajaloo uurimisse on läbi aastate panustanud koolijuhataja Enn Murdmaa oma mälestuste kirjapanemisega, kooli arhiivi juhataja Alide-Hermione Klaus põhjalike nimistute koostamisega, pedagoogika ajaloo professor Lembit Andresen tööga ajalooringis, kooli juhtkond ning vilistlasklubi mitmete kogumike väljaandmisega ning Oliver Orro õpilase ja vilistlasena kooli ajaloolist arhiivmaterjali korrastades ning säilitades. Lisaks avasid vilistlased, eesotsas Hannes Hamburgiga peale koolimaja renoveerimist avatud klassiruum- muuseumi, mis kahjuks koolitingimustes kaua vastu ei pidanud.
Murekohaks on aga läbi aastate olnud järjepidevuse puudumine. See kujutab endas seda, et tulevad kokku inimesed, kes teevad ära suure töö kooliajaloo uurimise, jäädvustamine ning esitlemisega, kuid peale seda tuleb sisse aastatepikkune vahe, mille jooksul jõuab suur osa materjalist kaduma minna või ununeda. Tänasel päeval olemegi olukorras, kus suur osa materjalist on jäädavalt kadunud ning lünkade täitmise osas jääb üle loota ainult leidudele vilistlaste kodudest või teiste arhiivide kogudest. Mõned mälestuskillud kooli ajaloost ja arhiivist kogumikust „Sada aastat koolikella“:
„Tulin kooli tööle arhiivi juhatajaks, oli vanasti olemas selline kantseiline amet, 1944. aasta novembri algul. Olukord oli üsna õudne – kuskil all keldris asus see arhiiv ja see oli vist ka ainuke terveks jäänud ja korralikult säilinud ruum majas. Muidugi mitte arhiivivarad, need olid evakueerimise käigus jumal teab kuhu peidetud (osa sõjaeelseid asju jäigi kadunuks), aga see ruum oli alles, mingid kapidki olid sees.“ „Vahepealsetel segastel aegadel oli kooli raamatukogu suurelt jaolt laiali tassitud. Osa raamatuid ilmus sõjaeelsete õpetajate kodudest pikapeale välja, palju olid saanud peita ja säilitada koolijuhataja Enn Murdmaa ning koolijuhataja abi Helene Janno. Kuid enamik sellest kogust vist kaduski jäädavalt ning hilisemal nõukogude ajal hävitati süstemaatiliselt sedagi osa, mis taastada õnnestus.“ „Tiki-aegne asutus oli suur ja suur oli ka see kooli kantseleiline maailm, mida juhtis Hilda Ritslaid. Kõikidest kirjadest säilitati arhiivis koopiad ja ma tegin liikide kaupa toimikud „Kirjavahetus adm.-maj. alal“, „Kirjavahetus koolikohustuse täitmise alal“, „Kirjavahetus miilitsaga“, jne. Pärast, kui ma majast ära läksin, seda arhiivi sel tasemel enam ei peetud ja kuskil 1980. aastate keskel, olen ma aru saanud, saabus arhiivinduse-alane katastroof.“
„Pärast sõda oli küll sõjaeelset ilusat mööblit meil säilinud, aga seda jätkus vaid esimesele korrusele, üleval pool oli mööbel juhuslik – iga õpetaja tõi kodust midagi! Minul oli hea meel, et oli säilinud kogu meie laborikraam ja loodusloo õpetamise suured paksust papist tsaariaegsed pilditahvlid. Ajaloo alal olid samasugused pilditahvlid, neid aga on osa kaduma läinud. Füüsikaklass oli olnud eraldi ja nende seis oli halvem – säilinud oli ainult kaks korvitäis laboratooriumiriistu.“
„Kord pöördus minu poole palvega õpetaja Helene Janno. Ta oli siin juba sõjaeelne koolijuhataja abi, seesugune täiesti eriline, rahvuslikult meelestatud ja väga arukas daam. Ühel päeval ta palus, et peidaksin ära mõned raamatud, mis nüüd olid keelatud ega tohtinud enam koolimajas olla. Ta lootis need säilitada paremateks aegadeks. Ta oli need köited juba varem oma korterisse varjule toimetanud, kuid korter asus sealsamas koolimajas ja polnud enam kindel koht. Raamatute hulgas olid näiteks üks tohutu suur etnograafiline album soome-ugri rahvastest ning professor Voldemar Vaga „Üldine kunstiajalugu“. Minu kätte sattusid veel Euroopa riikide lipud, mis koolis olid väliskülaliste vastuvõtmise puhuks ning ka sinimustvalged lipud ja isegi direktori lauagarnituur. Algul peitsin need keldrikorruse puutööklassi, aga hiljem viisin vähehaaval Kloostri tänavasse Issanda Muutmise õigeusukiriku pööningule. Kui aga need kiriku poolt avastati, pidin need viima enda juurde koju Järve tänavasse, kus peitsin asjad köögipõranda alla ning aeda. Hiljem olen osa neist esemetest uuesti välja võtnud, osa tõin tagasi kooli, osa andsin pedagoogikamuuseumile, mõned aga läksid mu tuttavate käes kaduma. Aga paljugi on mul siiamaani veel kodus järel.“
„Oma kooli tunne – üheks märkimisväärsemaks tegevuseks oli malevakoonduse „Meie kool“ ettevalmistus. Malevanõukogu jagas pioneerirühmadele ülesanded/teemad (klasside kaupa 3.-8.), millest nad pidid malevakoondusel rääkima ja soovitatavalt ka näitusele midagi välja panema. Keskendusime 21. Keskkooli ajaloole – koolihoone, endised õpetajad, direktsioon, ringide töö, sporditöö, isetegevus, pioneeri- ja komsomolitöö, muusikaelu, koorid jne.
Ajalooringi koosolek aulas (1959). Taustal näha erinevaid temaatilisi stende
1954. aastal hakati uurima kooli ajalugu, mis sai suurema hoo sisse, kui kooli tuli 1957. aastal tööle ajalooõpetaja tulevane pedagoogika ajaloo professor Lembit Andresen. Ajalooring tegi suure töö kooli ajaloo väljaselgitamisel ning jäädvustamisel, Eesti mälestusmärkide tutvustamisel ja õpilasaktiivi kasvatamisel. Ringi tegevuse kohta on andmeid brošüüris „Ajalooring koolis“ (Tallinn, 1962). 1960. aastal valmis kinoringi töö tulemusena lühifilm „Meie kool“. Kahjuks ei ole tänaseks säilinud ajalooringi tehtud töö seoses kooli ajaloo uurimisega ega ka kinoringi lühifilm koolist. 1981/82 õppeaastal oli õpilasomavalitsusel kooliraadios saade „Koolimaja“.
„Tegelesin arhiiviga aastatel 1998-2001. Enne seda mõne aasta tegeles sellega ka noormees nimega Indrek Tark. Kuna kooli arhiivinduses valitses toona totaalne kaos, hakkasime tegelema selle kaose likvideerimisega, püüdsime aru saada, mis ja kus üldse on. Eriti segamini olid kõikvõimalikud pildikogud. Suur osa dokumente oli kokku kantud väikesesse ruumi uues majaosas ja seisis seal lihtsalt suurtes kuhjades. Lisaks oli seal suurem hulk omal ajal kunagisest sõjalise algõpetuse kabinetist selle likvideerimisel kooli ajaloo entusiastide poolt päästetud õppevahendeid, õpilaste referaate jmt. Vähehaaval tekkis õpetajatel meie suhtes usaldus, lauasahtlitest ja mappidest hakkasid välja ilmuma pildid, mida õpetajad olid aastate jooksul kõrvale pannud. Eriti intensiivseks muutus töö siis, kui lähemale hakkas tulema kooli kolimine. Koos vilistlase Kahrut Elleriga ja klassivenna Mihkel Karuga koristasime loodusteaduslike õppeainete kabinettides kappe ja püüdsime ära märkida väärtuslikud vanad õppevahendid, mida ei tohiks ära visata.
Arhiivi ruum 1990ndatel
Väga väärtuslik on kindlasti füüsikaklassi tühjaks kolimisel leitud Kaljo Takise fotonegatiivide kogu. Korraliku arhivaalide süstematiseerimise ning arvele võtmiseni me tookord ei jõudnudki, sest võimalus õppetöö ja kõige muu vahva ning huvitava kõrvalt arhiiviga tegeleda oli siiski üsna piiratud.“ Ka avanes mul kooli kolimise eel esmakordselt ligipääs kooli arhiivi ametlikumale, kantselei seinakappides hoitud osale, mis oli aga ka suuresti korrastamata - kunagi küll isegi ametlikult riigiarhivaari arhivaaride poolt kooli arhivaari Alide Klausi abiga süstematiseeritud ja arvele võetud, aga ülevaade sellest, mida see kogu sisaldab, oli täielikult kadunud.
Koolimaja renoveerimise ajaks kokku pakitud õppeplaktatite fondi lahtipakkimine ja korrastamine
Arhiivmuuseum praegusel kujul sai alguse 2014. aasta kevadel, kui kooli huvijuht Kristiina Tiits koos 11. klassi õpilase Joosep Heinsaluga nentis kevadkontserdi kohta stendi koostades, et materjal on väga puudulik, olgugi et traditsioon ise oli suur ja juba mitukümmend aastat kestnud. Sellega seoses otsustati võtta ühendust pikaaegse muusikaõpetaja Linda Ullaga ning viidi temaga läbi põhjalikke intervjuusid ja saadi ka palju fotomaterjali antud teema kohta. Sealt arenes välja ka edasine töö, mida hakkas eest vedama Joosep Heinsalu. Võeti ühendust veel paljude kooli vilistlaste ja endiste töötajatega, et paluda nende abi lünkade täitmisega ning ajaloo talletamisega. Hakati korrastama ka olemasolevat arhiivmaterjali, mis oli seisnud puutumata alates 2003. aastast, mil avati renoveeritud koolimaja. Koostati ka kooli ajaloost ülevaate andev püsinäitus kooli fuajeesse ning juhendati õpilasuurimistöid kooli ajalugu puudutavatel teemadel.
Ekspositsioon fuajees kooli ajaloost (avatud 2015/16 õppeaastal)
Aastal 2016 hakati looma vilistlase Joosep Heinsalu eestvedamisel ja õpetaja Siim Luha juhendamisel abiturient Markkus Olaf Millendiga arhiivile veebipõhist andmebaasi, kuhu koondada kokku jäädavalt arhiivmuuseumi materjalid ning läbi selle muuta need ka avalikkusele kättesaadavaks. Käesolev veebileht võimaldab saada ülevaadet olemasoleva arhiivmaterjali kohta, saab teostada kiirelt ja kerge vaevaga otsinguid ning mis kõige olulisem – on ühenduslüliks kooli ja enam igapäevaselt kooliga mitte kokku puutuva koolipere vahel, kellega mõlemapoolselt vahetada infot kooli ajaloost.
Käesoleva veebiandmebaasil põhineva arhiivmuuseumi kodulehega loodame vilistlaste ja koolipere abiga edaspidi paremini ning järjepidevamalt tegeleda kooli ajaloo uurimise ning säilitamisega. Seega kõik ettepanekud, täiendused, parandused ja muu on alati oodatud arhiiv@21k.ee aadressil!